Minust

HEA Tannil Kui leidsin su üleskutse vajutöö töötoa kohta, tundsin koheselt kutset. Varasemad kohtumised sinu sõnade ja olemusega olid minus puudutanud midagi väga sügavat – see, kuidas sa julged minna nii otse, ausalt ja sügavale, on haruldane ja väga inspireeriv.. Töötuppa tulles lõi elu meile kingituseks privaatsessiooni, saime sinu täieliku tähelepanu ja see oli mulle väga vajalik. Need tunnid viisid mind otse silmitsi... iseendaga. Kui pidime hakkama oma kaarte täitma Human Designi järgi, juhtus midagi täiesti ootamatut. Mu käsi lihtsalt keeldus liikumast. Nagu poleks see üldse minu oma. Meel, mis muidu on üsna terav, ei suutnud kuidagi orienteeruda, kuhu ja mida kirjutada. Ja siis tuli see tohutu tunne – nüüd kohe tuleb merele minna! Lihtsalt kaduda kogu sellest olukorrast, lasta lainetel mind kanda kuhugi eemale, kuhu iganes, peaasi et mitte sinna kaardile vastu vahtima jääda. Oli veider ja samas täiesti tõeline. Nii paljuski absurdne, et naersingi mitmel korral – aga tegelikult hakkasid kihid lihtsalt avanema. Varjud. lood, mida olen kandnud ja hoolikalt sügavale matnud. Kohad, kuhu pole tahtnud vaadata. See kirjutamine ei olnud lihtsalt kirjutamine – vaid otsekui iseenese kihi-kaupa koorimine. Poomistunne kaelas… see jäi veel tundideks. Õhtul võtsin endale aja, filmilint jooksis silme ees ja näitas selgelt, kuidas kõik see olen mina erinevate kaadritega minu elust. Kus sama vari kordus erinevates stseenides ja kirjapandu osutusidki tõeks, nii selgelt avanesid osad, kus olen iseend petnud ja mitte aktsepteerinud. Mingil hetkel tundus seda nii palju nagu olengi ainult üks suur vari ilma ühegi heleda laiguta. Jõudes kohta, kus olin valmis ka seda aktsepteerima hakkas vaikselt paistma ka valgust. Ja see tõi mind kohta, kus sain lõpuks end täielikult vastu võtta. Päriselt. Ilma roosade prillideta. Ilma eituseta. Veel enam – nüüd, nädal hiljem, kui kihid on jätkuvalt avanenud ja mõned neist veelgi sügavamad kui oskasin aimata – olen saanud jääda pehmelt vaatlejaks. Olen lubanud kehal ja meelel trikitada, aga ise jäänud paigale. Hoides iseendale pehmelt ruumi, armastuse ja aktsepteerimisega. Tänan sind kogu südamest ja hingest. See oli kingitus, mida mu süsteem veel lahti harutab.